Nike Waffle

Kunagi ammu, täpsemalt 1960ndatel, ei peetud jooksmist spordiks ega hobiks. Inimesed ei jooksnud. Turul oli piisavalt palju jooksutrenne, et neid ühe käe sõrmedel kokku lugeda, ja kõiki, kes üldse jooksid, peeti hulluks või üliõpilaseks. Ja just sellest algab Nike Waffle'itossu lugu. Nike oli tol ajal alles lapsekingades ja turustas jooksutrenni vaid siis, kui selle omanikud Bill Bowerman ja Phil Knight juhtisid Oregoni ülikooli kergejõustikumeeskonda. 1970ndate alguses oli Hayward Fieldi jooksumeeskond üleminekul tuhka rajalt kunstkattega rajale ja Bowerman otsis jooksujalatsit, mis sobiks mitmele pinnasele. Ühel päeval sõi Bowerman oma naisega hommikusöögiks vahvleid ja seal see oligi. Ta nägi vahvlit ja mõtles: "Kui ma keeran vahvli küljed ümber, nii et vahvli osa puutub kokku jooksurajaga, võiks see toimida." Ta tõusis kohe lauast, läks oma laborisse ja hakkas tegema.

Spetsiaalselt modifitseeritud tallaga tossud tulid esimest korda välja 1973. aastal, sobisid nii tasasel kui ka ebatasasel jooksupinnal ning aitasid edendada ideed, et tald võiks ka liigeste löögi ära tunda. Enne seda olid kõik sporditallad lamedad, seega oli vahvlipõhjaline välistald esimene suur uuendus. Esimene mudel valmistati Jaapanis, sellel oli nailonist pealne ja see kogus populaarsust kosmilise kiirusega. Hiljem tuli kangast, veidi ümberkujundatud versioon nimega Waffle Racer. Aja jooksul täiustati tossu ja algset vahvlipõhja hakati kasutama ka teistel Nike'i toodetel, nagu Astro Grabber, Nike Elite kuni Tailwindsini, millest sai isegi Ameerika jalgpallurite pealisrõivaste tossud.